Kuusiku Lennuväljal olime me juba varahommikul platsis, natukene peale kella 8t. Kuna ma tegelikult olen ühe korra enne juba motoparaplaaniga lendamas käinud, siis ma tean, et see võib kannatust nõuda – mõnikord tuleb tükk aega oodata, enne kui lendama saab, sest tuul peab olema vaibunud, et õhkutõusmine oleks turvaline. Õhus olles ja maandumisel see enam rolli ei mängi, aga justnimelt startimisel maapinnast. Just seetõttu on motoparaplaaniga lend ilmast väga palju sõltuv ja tuleb arvestada, et seda pikalt ette broneerida ei saa. Meil aga jällegi väga vedas ilmaga – tuult ei olnud tunda absoluutselt! Nii kui kohale jõudsime, siis oli paraplaan juba valmis pandud ja esimene julge võis kohe peale minna – selleks olin mina 🙂

Kiiver pähe sätitud istusin oma kohale, mind rakendati turvaliselt kinni ja lend võis alata! Oi, milline mõnus ärevustunne tuli sisse, kui mootor kõvasti põrisema hakkas ja juba mõne sekundi pärast olimegi sujuvalt õhus. Kui esimene kord ma natukene pabistasin, kas jõuan ikka kenasti maale tagasi ka, siis seekord ma lihtsalt tõesti täiel rinnal nautisin – milline vaade, milline loodus! Kas ma tõesti olengi praegu nii kõrgel õhus?! Tuul uhas mööda nägu ning mitmel korral ajasin käed suurelt laiali ja lihtsalt tunnetasin, kuidas ma lendan – nii mõnus!

Hirmu polnud seekord absoluutselt, ma juba teadsin, et maandumine saab olema pehme ja sujuv. Praegu sellele tagasi mõeldes tahaks kohe, nüüd ja praegu veel minna!

Soovitan seda kogemust kahtlemata kõigile – nii noortele kui vanadele (vanusepiirangut ei ole, kuid kaal peaks jääma 40-110 kg vahele ning alaealistel vajalik vanema nõusolek)!