Milline kingitus teeb südamele sooja?

kingitusperele

Varsti on jõulud ukse ees ja kõik vaevavad juba praegu pead, mida pereliikmetele kinkida. Kõik oleme saanud kingitusi, millega pole midagi peale hakata ja jäävad kappi seisma. Samas ei raatsi ka kingitud asju ära visata. Miks vaevata enda pead ja raisata raha materiaalsetele asjadele, kui on võimalus kinkida elamusi, kust ise osa võtta? Kinkides üksteisele vahvaid elamusi, annad põhjust kokku saada ka peale jõule ja veeta aega koos lähedastega. Tänapäeva elutempo on kiire ning see kõik paneb põntsu suhetele lähedaste inimestega. Hea lahendus rutiini peletamiseks on kaaslasega või perega koos lõbusalt ja põnevalt aega veeta.

 

Asjade koos tegemine toob alati rõõmu. Miks mitte veeta üks tore päev perega põnevas põgenemistoas, kus saab proovile panna üksteise usalduse ja koostöövõime või hoopiski proovida ära üheskoos võistelda kardirajal? Võib-olla tuletada meelde uisusammud? Samuti on haarav laseräng täis mängulusti ja sobib lastele kui ka täiskasvanutele, kes on oma lapselikkuse tahaplaanile unustanud. Kui tundub, et need tegevused ei ole päris sobilikud võib selle asemel üldse lõõgastuda spaas või nautida veemõnusid veekeskuses. Kui peres on ajaloohuvilisi, siis neile on palju põnevaid ja interaktiivseid muuseumeid, kus terve pere midagi uut põnevat teada või teha saab.

 

Tihtipeale on kodune perepilt ilma isa või emata, sest emb-kumb teeb pilti. Sel juhul oleks vahva kogemus lasta peret pildistada professionaalsel fotograafil. Kuigi fotograaf oskab inimesi juhendada ja kvaliteetselt hetki pildile püüda, siis pere fotosessioon on siiski koostöö.

 

Eestis on nii palju toredaid võimalusi, kuidas teha jõulukingitusest aasta meeldivaim elamus, äge sündmus. Perekond – see on meie kõige suurim väärtus ja elamused on need, mis jäävad meelde igavesti. Koos veedetud aeg lähedastega on kvaliteetaeg, mida tuleb nautida.

 

Kingitus.ee on kokku kogunud parimad elamused, mida saab teha koos perekonnaga,
kallimaga või sõpradega https://www.kingitus.ee/kingitused-kategoorias/kingitused- perele.

 

Alla neelata või mitte…?

“Kes tuli autoga? Auto võib ka siia jätta.”
“Kas on keegi, kes ei neela alla ja soovib kaussi?”
“Kes ei taha, ei pea neelama.”

 

Nii algab Eesti Baarmenite Assotsatsiooni (EBA) Koolituskeskuse Beer Star õllekoolitus Kristjan Markii juhatusel.

22662667_10155654660688592_891947074_o

Mina ei olnud autoga…ega ma loll ei ole. Juba trammiga Sossi mäe poole loksudes mõtlesin endamisi: „Noooh paar kolm õlut kindlasti seal koolitusel on, mida ma varem maitsnud ei ole. Loomulikult siis, kui seal ainult neid moodsaid hipsterite IPA-sid ei anta. Ülejäänusid olen ma ikka enamvähem järele proovinud ju.“ Läks vastupidi. Kahte õlut olin varasemalt maitsenud ja lisaks mõnda veel näinud, mis tolleks õhtuks oli someljee poolt välja valitud ja ette valmistatud. Kiirelt sai selgeks, et õlled ei jagune IPA-d ja muud, vaid IPA on hoopis sama, mis pilsner – no selles mõttes, et mõlemad on õlle tüübid. Kuigi jah, ka IPA-t sai maitsta ja sai ka teada, et kuidas, millal ja millega seda tarbida. Kurikuulus Indian Pale Ale on maitsemeelte restarter. Olgu selleks siis fishi-fish või vürtsine toit, India hele Ale puhastab maitsemeeled ja iga amps tundub jälle justkui esmakordsena.

 

Koolitus kestis viis akadeemilist tundi. Sissejuhatuseks rääkis hr. Markii õlletootmise ajaloost, kuidas see alguse sai, kus ja miks seda tegema hakati. Seejärel saime teada, kuidas toimuvad erinevad tootmismeetodid, mille järgi ka õllesid tegelikult jaotatakse. On põhjapärmiga kääritamine, mille tulemusena saadakse odralinnastest Lager-tüüpi õlled (pilsner, lager, porter, bock jne), pinnapärmiga kääritamine odralinnastest (IPA, APA, bitterid, Inglise erinevad Aled, Stoudid jne) või nisust (Belgia nisuõlled, Saksa heledad ja tumedad nisuõlled), mille tulemusel saadakse Ale-tüüpi õlled ning metsiku pärmiga kääritamine, mille tulemusel saadakse Lambic-tüüpi õlled (Faro, Gueuze, Framboise, Kriek ja teised puuviljaõlled). Peale pooleteist-tunnist kuulamist ja kuivamist asusime meeldiva osa juurde – praktika.

22662757_10155654661748592_223295833_o

Sellel õhtul sai maitsta: Paulaner- Lefe Weisbier (hele nisuõlu); A Le Coq – Premium (lager); Paulaner – Karamell Salvator (bock); Lehe – Reibas Rottweiler (rukki bock); 22664062_10155654661143592_2111093809_oPolar Monkeys – White Collar (Pale Ale); S’Peters – Ruby Red Ale (red Ale); S’Peters – Indnia Pale Ale (IPA); Lehe – Lõbus Njuufa (Black IPA); Belhaven – St Andrews (Amber Ale); Belhahven – Black Scottish Stout (Stout); Fuller’s – London Porter (Dry Stout); S’Peters – Cream Stout (Green Stout);
Lindemans –Gueze (Lambic); Lindemans – Faro (Lambicu ja värske õlle segu); Brouwerij Bosteels – Tripel Karmeliet (Belgia Ale); Lindemans – Framboise (puuvilja õlu). Jep, kes kokku luges, see teeb juba 16 erinevat õlut.

Paljusid neist varem proovinud oled? Nagu aru sain, siis valitakse uued tooted pea igaks koolituseks, nii et teisel koolitusel võib hoopis teine valik olla. Ja selleks hetkeks mina enam kindel polnud, kas sain ka tegelikult kõik kirja või jäi mõni juba ka vahele. Ja asi läks veel lahedamaks. Kõik koguti leti ette kokku ja someljee juhatusel hakati kombineerima erinevaid toite erinevate õlledega. Saime proovida erinevaid juuste, šokolaade, lihapalle terava ja soolase kastmega, mõrut rukolat ning isegi sprotte õlis koos erinevate õlledega. Täesti hämmastav, kuidas mõningad kooslused toimivad harmooniliselt ja teised ei toimi absoluutselt, mõni kombinatsioon neutraliseerib teatud maitseid ning teine toob hoopis rohkem nüansse esile

Arvestades meie vabariigi maksupoliitikat ning õllehindasid, on selle koolituse näol tegemist vägagi soodsa diiliga väljas meeldivalt aega veeta. Seal saab juua, seal saab süüa ja mis peamine, seal saab õllede koha pealt olulisemalt targemaks. Minule meeldis kogu see kontseptsioon tunduvalt rohkem, kui baaris või pubis istumine. Õnneks korraldab EBA ka dzinni, kokteilide, veinide ja muid erinevaid koolitusi, nii et edu ja jaksu Eesti baaridele ja pubidele.

 

Koguge meeldiv sõpruskond kokku ning minge nautima! Miks mitte pidada seal kasvõi oma sünnipäeva. Arvestage aga sellega, et kui otsustate alla neelata ja tahate kogu info meelde jätta ja võibolla ka kirja panna, siis mingilt maalt muutub see üsna keeruliseks 🙂

 

Smuutid võivad ka soolased olla?!

Ühel pealtnäha täiesti tavalisel päeval seadsime oma seltskonnaga sammud EBA Koolituskeskusesse, kus olime end registreerunud mõnusale smuutide koolitusele.

img_3269Meie saabudes oli saal juba smuutihuvilisi täis ning ilma pikema jututa võis koolitus alata. Juba esimestest minutitest oli selge, et tegu oli väga meeldiva ning pingevaba õhkkonnaga, kus lisaks koolitusele ka palju nalja sai. Nii saime me kirja panna erinevaid smuutide retsepte ning proovida nende maitseid, et endale just see kõige lemmikum välja valida.

 

Loomingulist mänguruumi muidugi jagus ning nii jagunesime me lõpuks pisematesse gruppidesse, et valmistada just endale kõige meelepärasemad smuutid. Mis kõige ägedam – proovida sai nii magusaid kui soolaseid smuutisid. Hiljem aga panimegi kokku retseptid just endi lemmikutest värsketest toorainetest.

 img_3274
Koolituse lõpus aga pärjati meid kõiki tunnistustega, mis seda vahvat õhtut meenutama jäävad. Seega kujutan ette, et smuutikoolitus võiks olla ideaalne kingitus suuremale grupile noortele, kes saaksid võibolla proovida uusi maitseid. Aga ka vanematele, kellel on soov võibolla katsetada midagi uut või leida ideid, millele varem pole tulnud.
img_3268
Samuti koolituse läbinud Brenda kirjutab oma kogemusest nii: “Kuna valmistan kodus igapäevaselt smuutisid, sain ma koolituselt juurde palju uusi ideid. Uueks lemmikuks on saanud spinati ja basiiliku kasutamine, mida polnud ise varasemalt proovinud. Kõige toredam osa koolitusest aga oli kindlasti ise smuutide valmistamine ja katsetamine.”
img_3263

Laavakivimaasaaž – MÕNUŽŽŽ

Seekordses blogis jagab Tõnis muljeid laavakivimassaažilt.

pixmac000013867877

Laavakivimassaaž ei ole selline nagu enamus ette kujutavad ja arvavad. Paljud minu tuttavad oletasid, et see käib umbes nii: võetakse soojad kivid, pannakse sulle peale, lastakse pool tundi mahedat muusikat, pikutad ja tukud seal laual ning siis kui kivid jahtunud võid riidesse panna ja koju jalutada. Ei, see on ikka päris massaaž ja tegelikult käis see nii…

 

Mind võttis Bai Lan stuudios vastu Marika: tore ja sõbralik naine. Tekkis tunne justkui oleksime juba ammu tuttavad. Uuris minult, kas olen varem laavakimassaažis käinud ja selgitas mida protseduur sisaldab. Samal ajal jahutas eelnevalt soojendatud laavakivid sobivale temperatuurile ning asetas seljale alt-ülesse, kattis mind paksu rätikuga ning kivid hakkasid keha soojendama. Siis asus massöör tegutsema: esimesena võeti ette jalad – jalalabad, sääred ja siis reied. Ta mudis üks haaval läbi kõik lihased ja Hiina masaažile kohaselt vajutas mõningaid punkte jala taldadel. Masseerimine oli pigem intensiivne, kuid mitte nii tugev nagu Tai massaaži puhul. Pigem selline mõnusalt „magus-valus“. Masseerimine toimus spetsiaalse laavakivi õliga, mis lõdvestab ja pehmendab lihaseid. Esialgu toimus masseerimine kätega ning viimasena ka kuumade laavakividega. Peale jalgu said oma osa käed ja viimaks selg.

 

Eriliselt keskendus Marika turjale ja kaela soontele, kuna enamus inimestel pidid sooned istuvast tööst, pikkadest autosõitudest, treenimisest jne, kinni olema. Minu puhul muheles ta, et kas mul üldse veri pähe jõuab. Mõne aja pärast selgitas ta, et sai nüüd kaela sooned natuke lahti ning ma võin tunda kerget pea pööritust. Laualt tõustes käis kõik mõnusalt ringi ning ausalt öeldes olin rõõmus, et olin tulnud jalgsi, kuna auto rooli poleks julgenud küll kohe istuda. Tunne oli selline nagu oleks otse peo lauast tõusnud:) Mõnus sumin ja surin sees.

 

Kindlasti on varsti laavakivimassaažiks kõige parem aeg käes. Kuigi mina käisin ilusal ja päikesepaistelisel suvepäeval siis kujutasin ette, milline eksootika on sinna minna kui on sombune ja tormine sügisilm või lörtsine talvepäev. Sellisel puhul oleks tegemist justkui väikese lõunamaa reisiga, kus tunned mõnusat soojust ja saad kosutust kehale ning hingele. Vaata lähemalt: Laavakivimassaaž Bai Lan salongis.

Rullides ilusaks?!

Kingieksperdid Sigrit ja Ingrid käisid proovimas Roll Studio rullmassaaži. Siit saad lugeda Ingridi värskeid emotsioone.

 

Kui nüüd päris aus olla siis olin ma rullmassaaži minnes veidi skeptiline. Vast pea kõigil on kodus mõni kapinurka visatud massaaživahend. Tihti jääb aga puudu nii viitsimisest kui ka oskusest, et seda masinat kasutada. Massaaži ja hoolduste puhul meeldib mulle aga eriti see tunne, et keegi poputab mind. Seetõttu olin alguses suhteliselt kahtleval seisukohal, kui end massaažimasina sessioonile kirja panin.

rullmassaaz_kingitus-ee_administratsioon

Roll Studio on hele, puhas ja tõeliselt hubane salong Tallinnas Tondil. Kuni detailideni läbi mõeldud sisustus andis aimu, et ka massaažist tasub midagi head oodata. Iga osaleja sai selga  mõnusa sooja riietuse ning isegi jalga sokid. Lisaks anti kummalegi meist pudel vett, mis tuli sessiooni jooksul ära juua. Rullmassaaž stimuleerib ennekõike lümfe ja aitab välja viia erinevaid mürke, sellest ka vajadus juua palju vedelikku.

sigrit_rullmassaa_kingitus-ee

Ja rullimine võiski alata!

Rullmassaaž algab jalataldadest ning käib läbi kogu keha alt-üles. Iga 4-minutilise sessiooni jooksul “rullitakse” ühte keha piirkonda. Kogu esimese protseduuri aja juhnedati meid, et oskaksime esimesel korral õigeid poose võtta. Spikker selleks on aga ka stuudio seinal täitsa olemas. Häid nippe, kuidas lõõgastada neid punkte, kuhu tavaliselt  ise jõuda ei oska, annab just instruktor. Rullimise kiirust saab ise reguleerida. Mõnuks ja raviks on rulli sees soe infrapuna valgus.

 

Kiiresti sai mulle selgeks selle massaaži suur eelis: see on võimalus ise valida, kuidas ja mis kohta parasjagu masseerida. Tean palju inimesi, kes ei armasta massaaži kuna neile ei meeldi n-ö võhivõõra puudutus. Rullmassaaži puhul seda muret ei ole. Lisaks saad ise oma lihastest otsida just seda punkti, mis valulik ning tähelepanu eriti vajab. Nagu öeldud, esmatutvumisel saab 60-minutilise prgrammi jooksul läbikäia kõik kehaosad. Ainuke osa, milleni see massaažiaparaat ei jõua on pea ning kael. Tegemist on niisiis mõnusa ja meditatiivse ajaga iseendale.

rullmassaaz_kingitus-ee_infrapuna

Trimmi massaažiga?!

Kui tegijana tundub selle massaaži suureks hüveks võimalus protsessi ise kontrollida, siis kõige suurem pluss on hoopis rullmassaaži tulemus. Lümfimassaaž parandab ainevahetust ning aitab kehal vabaneda mürkidest. Seetõttu on rullmassaaži üheks tulemuseks keha toonimine ja lausa kaalukaotus (seda küll korduvate protseduuride puhul). Lisaks parandab see vereringet ning naha elastsust.rullmassaaz_kingitus-ee_kaalualandamine

Ühe tunniajase sessiooniga kulutasime me mõlemad igal juhul umbes 354 kalorit ja saime nii mõnestki lihaspingest lahti. Lisaks andsid lihased järgmisel päeval mõnusalt tunda, et nendega on veidi tööd tehtud. Rullmassaaži pikaajalisi tulemusi esimese korraga küll näha ei saa, kuid meie esmamulje oli igati positiivne: salong ja vastuvõtt oli mõnus, massaažimasin põnev kogemus ja abimees lihaspingestest vabanemiseks. Pärast massaaži oli lõõgastunud tunne, ning tõepoolest, ainevahetus oleks justkui kiirenenud ning suur soov vett juua oli terve õhtu jooksul. Ka hind on sellel massaažil väga sõbralik ning seetõttu soovitan, nagu ja ikka alati, ka ise ära proovida: https://www.kingitus.ee/kingitus/rullmassaaz-tallinn

 

 

 

 

 

 

 

Olen kindel, et see ei jäänud minu viimaseks langevarjuhüppeks!

Meie kingieksperdid käisid langevarjuhüppel. Siin veel üks meenutus sellest ägedast kogemusest. 

langevarju-instruktor

Kui mulle pakuti iseseisvat hüpet langevarjuga, nõustusin ma silmapilkselt, sest olen seda alati teha tahtnud. Niisiis, mida selleks teha tuli? Alustuseks tuli läbida 4-tunnine koolitus, mida muuseas korraldatakse mugavalt nädala sees ja õhtusel ajal. Langevarjuhüppe koolitusel sain kõik vajalikud baasteadmised langevarjuhüppest ning tuttavaks ka selle spordiala harrastajate huumoriga, mis on mõnusalt must. Koolitus läbitud, oli küll selline tunne, et nüüd ülejäänud elu viib hüppeni ja lõppeb ka sellega…

 

Planeeritud hüppepäeva hommikul oli ilm super, päike siras ja tuult pea polnudki. Koigi lennuväljale jõudes anti kohe paber pihku ja tuli vastata teooriaeksamile – ei midagi hullu, kui oled enne õppinud. Kui kõigil oli eksam ilusti sooritatud, käisime istruktoriga kõik küsimused veel läbi, peatuti vaid korra selleks, et vaadata, kuidas päeva esimesed langevarjurid maandusid. Kuni sinnamaani polnud olemisel häda midagi: hüpe tundus olema kauge tulevik.

 

Närv tuli veidi sisse, kui alustasime praktiliste harjutustega, mille käigus tuli lennukist välja hüpata (õnneks veel maal seisvast), harjutada betoonblokkidelt hüpates kukkumisasendit, mis üllataval kombel ei tahtnud mul üldse välja tulla. Edasi saadeti meid rippuma rakmetesse, kus sooritasime varuvarjuharjutuse, millele järgnes õpetus, kuidas varju kokku korjata peale maandumist. Kui mul kõik tehtud sai, olid esimesed õpilased hüppe teinud, kõik sooritatuga väga rahul, terved ja rõõmsad.

 

Ja siis oligi minul aeg käes langevari selga panna. Ausalt öeldes, see hetk olin ma päris tuim, ei mingit närvi ja pea täiesti tühi. Mõni küll ütles, et näost näha, et närvis, noh, eks see pabin siis väljenduski ainult mu ilmes. Kui meie lennu õpilased said instruktori poolt kontrollitud, oligi aeg istuda lennukisse, mis meeldis mulle või ei, tõusis kohe õhku. Lennu ajal kordasin üle kõik asjad, mida väljahüppe järel tegema pean ning varuvarju avamise protseduuri. Instruktor näitas ka aknast lennuvälja, kuhu maanduma peaks ja ütles, et see on hüppe ajal täpselt meie all. Kiiremini, kui oleks tahtnud, kõlas signaal, mis andis märku, et lennuk on saavutanud soovitud kõrguse 1200 m ning meid, õpilasi, käsutati püsti. Kuna olin sellel kõrguse hüppajatest viimane, siis ma lihtsalt üle õla vaadates mõtlesin, et need hullud teevadki seda. Aga kiirelt tuli minu kord, seisin ukse vahel ning üritasin mitte alla vaadata (seda ei soovitata). Külas instruktori küsimus, kas valmis, andsin mingisuguse jaatava vastuse ja juba karjuti: „Mine!“ Sellel hetkel enam vahet ei olnud, mida kõike ma teadsin tegevustest peale hüpet, sest ma ei mäleta kuni langevarju avanemiseni mitte midagi. Hiljem sain teada, et see on täiesti tavaline langevarju õpilaste seas.

langevarjuhupe-1200-meetrilt

Igatahes, esimene asi, kui olin aru saanud, kus ma olen, ma ropendasin – jah, just selline reaktsioon. Siis õnneks tulid kõik õpetused meelde, mida langevarju avanedes tegema peab. Aru saanud, et vari on selline nagu peab ja kõik töötab kenasti, rõõmustasin hetkeni, kuni hakkasin otsima maandumispaika. Jah, otse minu all pidi see lennuväli olema, aga mina ei suutnud küll esiti seda õiget kohta leida. Vaatasin rahulikumalt maakaarti ning suureks leevenduseks leidsin Langevarjukeskuse maja ja ka kaks teist hüppajat. Ei mina saanud aru, kust poolt tuul puhub, et sellele vastu maanduda. Nägin aga otse ees kombaini ja tuli meelde, et põllule maanduda ei tohiks. Kontrollisin altimeetrit, näitas 300m, mis tähendas, et võisin veel sooritada maandumiskujundi. Noh, polnud see väga selline ilus õpetatud kujund, vaid pigem suure kaarega ümberpöörd. Aga suutsin selle üle seal taevas isegi uhkust tunda. Ilusti seljaga keelatud põllu poole, nägin, et kaks õpilast on täpselt sinna maandunud, kuhu minu hoog mind viis. Maandumine toimus üllatavalt kiirelt, sellepärast pidurdasin ka natukene liiga vara, et mitte hiljaks jääda. Õnneks polnud hullu midagi, maandusin jalgadele ja kukkusin istuli. Olen kindel, et see ei jäänud minu viimaseks hüppeks!

 

Suured tänud Eesti Langevarjukeskuse ägedale ja profesionaalsele tiimile, kes viivad inimesi kõrgustesse ja aitavad ennast ületada!

 

Langevarjuhüpe – ebareaalne

Kui Eesti Langevarjukeskus kutsus Kingitus.ee töötajaid hüppele, siis haarasid sellest võimalusest kinni meie kingipoodide julgeimad. Tegu oli 1200 meetri pealt toimuva iseseisva langevarjuhüppega ning selle tõttu oli mida oodata.

Siin on meie hüppajate värsked emotsioonid, kui need Sind hüppama ei kutsu, siis me ei tea mis see põhjus peaks veel olema 🙂

20495568_10214495666651743_526064652_o

Oled sa kunagi 100 km/h sõitvast autost pea välja pistnud? Tead mis tunne see on? Kui see kõik nüüd kolmega korrutada ja 1,2 km kõrgusele õhku viia, siis saad enam-vähem ette kujutada, mis tunne on langevarjuhüppe eel. Umbes sellise kiirusega ja sellisel kõrgusel lendava lennuki avatud uksest tuleb välja hüpata.

 

Esimene tunne langevarjuhüppel on nagu tsentrifuugi režiimis pesumasinasse pea ees sisse lendamine. Kõik õpitu ununeb ja tegutsed instinktide ajel. Mühin, kohin; Sa laperdad ja „lendad“ kuidagimoodi õhus. Kus on see lennuk, mida peaks vaatama ja loendama kuni vari avaneb? See tunne pole üldsegi mitte see, mida võid vaadata Youtube’st ja ette kujutada – see kõik on kuidagi liiga reaalne. Kuni tunned G-jõudu, mida avaldab su kehale avanenud langevari ja teadmine, et sul ei lähe vaja enam enamust viimastel päevadel omandatud teooria ja praktika harjutuste teadmistest.

20495834_10214495668451788_1919649079_o

Ja sellest hetkest muutub reaalsus ebareaalsuseks. Istud seljakoti ja rihmade sees, kui alla vaatad, näed kuidas sinu enda jalad ripuvad kilomeetri kõrgusel õhus, sa sikutad juhttroppidest, teed lennukontrolli, sa ise juhid oma elu. See ei tundu reaalne. Kusagil kuklas on küll teadmine, et mis siis kui midagi läheb valesti? Aga see ilu mille kohal sa hõljud – see on pigem tunne nagu vaataks HD kvaliteediga National Geographicust, kuidas Bear Grylls ronib Džomolungma otsa, et seal paljakäsi grislikaruga elu ja surma peale võidelda ja oma õhtusöök auga välja teenida. Saad isegi aru, et ilmselt on see adrenaliin, mis sinus räägib aga …kontrollid kõrgust…sest seda õpetati ja seda peab tegema…tuul on tugev…

 

Kõrgust on jäänud 400 meetrit kui saad aru, et lähenemas on see ainukene oht – planeet Maa. Teed oma kohustuslikud manöövrid nagu õpikus ja alustad vastutuult maandumist. Esimesel korral ei tea ikka üldse, mida oodata. Kas maandumisel tuleb nüüd väga kõva põrutus? Kas liigun vastu tuult selg ees? Ei liigugi selg ees, isegi liigun natukene edasi, umbes nüüd peaks olema kolm meetrit maapinnani, kohe pean pidurid peale tõmbama. Täiesti uskumatu: maandumine oli pehme ja sujuv. Ma sain sellega hakkama, ma tegin kõik ise, ainult mina! Huvitav mis nüüd edasi, kuidas saaks vabalangemisega hüppeid teha?

 

Kukun 1…, kukun 2 …, kukun 3 …, kukun 4…, kukun 5…, see on igal langevarjuril sama selge kui vaatan-haaran-vaatan-tõmban-haaran-tõmban. Et sellest täpselt teada ja aru saada tuleb endal 1,2 km kõrgusel töötavast lennukist välja hüpata.

 

Tahad ka hüppama minna? Langevarjuri algkoolituse ning iseseiseva hüppe saad soetada Kingitus.ee lehelt

 

 

Elamus, mis paneb proovile iseloomu, silma täpsuse ja käte kindluse

Meie kingiekspert William kirjutab, kuidas sai naistega Tondi lasketiirus laskmas käidud.

tondi-lasketiir
Käisime terve pundiga Tondi lasketiirus Tallinnas kätt proovimas. Relvade valik oli väga meeltmööda – saime kõik relva tüübid ära proovida alustades püstolist kuni snaiperpüssini välja. Olen ise ka varasemalt käinud lasketiirus laskmas ja nimetan end ka hobikorras relvahuviliseks. Võin julgelt öelda, et pole oluline kas varasem kogemus eksisteerib või mitte, kui juba laetud relv kätevahel ja sihtmärgid üleval, siis hakkab süda tuksuma ja veri käib ringi. Laskmine käsirelvadest on selline ääretult hea adrenaliinisüst, eriti neile, kes kardavad kõrgusi, kuid tahavad ennast siiski proovile panna ja tunda adrenaliini, mina kaasaarvatud.

20170707_120018
Lasketiiru minek ja relvadest kõmmutamine tundub selline eriti mehelik, karm ja kare tegevus, kuid meie seltskonnas oli osakaal tugevalt neidude poolel ja võiks öelda, et nemad olid veelgi rohkem entusiasmist pakatavad, kui mina.

image002

Siit ka minupoolne väike üleskutse: kinkige pakett oma vennale/õele/pojale/tütrele/isale/emale või ka kasvõi ämmale. Põnev elamus garanteeritud! “Meeste eri” laskmispaketi leiad meie kodulehelt!

Põgenesime reaalsusest

Seekordses blogis kirjutab praktikant Anna oma esimesest elamusest Kingitus.ee tiimiga.

Käisin oma esimesel praktika päeval testimas oma esimest elamust Baasjaamas Tallinnas. Baasjaam on koht, kus saab põgeneda reaalsest elust, kogeda midagi hoopis teistsugust kui tavaelus. Kokku saavad inimene ja arvutite poolt loodud virtuaalne tegelikkus.

Alguses võeti meid väga sõbralikult vastu ja seletati ilusti kõik ära. Kätte saab kaks pulti, millel tuleb vajutada erinevaid nuppe ja pähe VR prillid. Liikuda saab vaid teatud ala piires. Midagi keerulist tegelikult ei ole ja hasart tekib juba esimestel minutitel.

baasjaam1

Mida kõike saab Baasjaamas teha?

Igaüks leiab endale sealt tegevust, nii suured kui ka väikesed. Väikestele kindlasti meeldivad tulnukate ja zombidega võitlemine. Suured saavad ennast proovile panna erinevates olukordades.

Mina sain esimesena proovida keskkonda, kus maandusin kõrgel mäe tipus ja pidin üles otsima liustiku. Mäe peal ringi liikudes ning kõrgel mäe ääre pealt alla vaadates tekkis mul korraks tunne, et süda läheb pahaks. Tekkis tunne, et tuul puhub ja kohe kukun sealt ääre pealt alla.

baasjaam2

Ennast saab proovile panna ka kõrgustes, tunnetada kuidas on olla kõrgel pilvelõhkuja otsas, imetleda vaadet ja tunda seest õõnest tunnet kui järsku hakkab maja lagunema ja ainuke tee on alla. Mina instinkselt võtsin sisse maandumise positsiooni kui kuskilt kõrgelt alla hüpata ja olin valmis maanduma, et mitte pikali kukkuda, kuigi seisin tegelikult täiesti tavalisel põrandal.

baasjaam3

Baasjaamas leidub midagi ka õuduka sõpradele, kes saavad virtuaalses toas vastu astuda oma suurimatele hirmudele. Nii mõnigi meist kiljatas ja ehmus päris korralikult.

Virtuaalreaalsus viib sind täiesti teise dimensiooni. Külastada saab nii üksi, sõbraga või lausa terve seltskonnaga. Tule ja proovi ise järele virtuaalreaalsuse elamus, ning koge, mis tunne on olla kuskil teises kohas.

Mine ise põnevust nautima Baasjaama! 

Seiklus Pirita jõel- ja märjaks ei saanudki

Pärnu vanglast olime tiimiga pääsenud kui juba pidime suunduma Pirita jõele, kus ootasid meid juba kajakid ja instruktor.

 

Esimeseks proovikiviks sai kajakkide maha tõstmine auto pealt. Poleks elu sees arvanud, et need nii rasked võivad olla ja et nende sees on pedaalid, millega saab siis vastavalt paremale või vasakule poole lihtsamini pöörata. Igaüks sai valida endale meelepärase paadi, kokku oli meid seitse. Anastassia ütles kohe,  et tema üksinda ei sõida ja sebis end instruktoriga ühte paati. Meil oli veel üks kahene paat ja ülejäänud olid ühesed. Päästevestid selga ja aer kätte ning järgmine katsumus oli kajakki sisse saamine. Ühe käega pidi paadi servast eest ja teise käega kõrvalt paadi sillalt kinni hoidma ja siis kükakil kajakki istuma.

img_1597

Alguses tundus see päris hirmutav, kuid väga raske isegi ei olnud. Kajak oli päris kitsas ja vee peal võib sellega lihtsalt ümber käia. Hoogsamalt sõudes, oli mul küll korraks tunne, et nüüd lähengi kohe ümber, sest paat hakkas küljelt küljele õõtsuma, aga õnneks jäime kõik kuivaks. Pirita jõel oli ka väga äge, pardikesed, lossi varemed, pildistavad turistid ja grillivad poolpaljad vanamehed jõekaldal, mida kõike me seal ei näinud, kolmas elamus missugune.

 

Kajaki sõitu meenutavad veel paar päeva hiljem villid pöidla siseküljel, mis sinna hoogsast sõudmise tööst tekkisid, kuid see kõik oli seda väärt.

 

Tahad ka proovida? Kingituse leiad siit: https://www.kingitus.ee/kingitus/kajakisoidu-baaskoolitus

img_1657