Elamyslahjat.fi büroojuht Tiina kirjeldab seekordses blogis, kuidas teha tõelist üllatust ning milliseid vingeid emotsioone tekitab paraplaanilend.

Paar kuud tagasi ulatasin oma elukaaslasele tema sünnipäeval kauni punase karbi. Ta oskas juba aimata, mis selle sees võiks olla, kuid tema üllatus oli veelgi suurem kui see oli…. Tühi.

Ütlesin, et ma viin ta peatselt ühte elamust proovima, kuid ta saab teada, kuhu teda viin alles sel päeval, kui sinna lähme. Jälgisin teenuspakkuja lehelt vabu lennuaegu ja ilma heitlikku meelt ning sain lõpuks meile mõlemale aja broneeritud. Pidin paar päeva varem paljastama, et sihtpunkt on Kuusiku lennuväli ja jätsin sellega elukaaslase põlvi väristama. Ta oli peaaegu kindel, et viin ta langevarjuhüppele, mida ta suurest tahtmisest hoolimata tegelikult teha ei julgeks.

Kohale jõudes parkisime auto lennukitest kaugemale ja liikusime paraplaanide suunas. Sellega hirm langevarjuhüppe ees taandus ning asendus elevusega. Kas ma tõesti lähen sellega lendama? Aga kuidas me õhku saame? Aga kas ma sealt alla ei kuku?

”Kõik omal ajal,” vastasin mina ja tutvustasin talle lennuinstrukorit. Ta kinnitati instruktori külge, tõmmati trossiga pilvitusse taevasse ja lennutati puude kohal parasjagu kaua, et tema vaimustust oli maa pealegi kuulda.

Paraplaanilend on sujuv, mõjub ohutuna, kuid samas annab hea adrenaliinilaksu. On imeline nautida kauneid vaateid kõrgelt pilvepiirilt ja tunda kuidas tuulevood sõidukit juhivad. Kel julgust rohkem võib paluda instruktoril veidi tormituulte fiilingut tekitada ja liuglemise asemel langevarjuga veidi kiikuda.

Sel õhtul kuulsin korduvalt kuivõrd ägeda üllatuse olin korraldanud ja uhket ärplemist, et järgmisel aastal tahab ta ka kõik teised lennuelamused ära proovida.