Meie kingieksperdid käisid langevarjuhüppel. Siin veel üks meenutus sellest ägedast kogemusest.
Kui mulle pakuti iseseisvat hüpet langevarjuga, nõustusin ma silmapilkselt, sest olen seda alati teha tahtnud. Niisiis, mida selleks teha tuli? Alustuseks tuli läbida 4-tunnine koolitus, mida muuseas korraldatakse mugavalt nädala sees ja õhtusel ajal. Langevarjuhüppe koolitusel sain kõik vajalikud baasteadmised langevarjuhüppest ning tuttavaks ka selle spordiala harrastajate huumoriga, mis on mõnusalt must. Koolitus läbitud, oli küll selline tunne, et nüüd ülejäänud elu viib hüppeni ja lõppeb ka sellega…
Planeeritud hüppepäeva hommikul oli ilm super, päike siras ja tuult pea polnudki. Koigi lennuväljale jõudes anti kohe paber pihku ja tuli vastata teooriaeksamile – ei midagi hullu, kui oled enne õppinud. Kui kõigil oli eksam ilusti sooritatud, käisime istruktoriga kõik küsimused veel läbi, peatuti vaid korra selleks, et vaadata, kuidas päeva esimesed langevarjurid maandusid. Kuni sinnamaani polnud olemisel häda midagi: hüpe tundus olema kauge tulevik.
Närv tuli veidi sisse, kui alustasime praktiliste harjutustega, mille käigus tuli lennukist välja hüpata (õnneks veel maal seisvast), harjutada betoonblokkidelt hüpates kukkumisasendit, mis üllataval kombel ei tahtnud mul üldse välja tulla. Edasi saadeti meid rippuma rakmetesse, kus sooritasime varuvarjuharjutuse, millele järgnes õpetus, kuidas varju kokku korjata peale maandumist. Kui mul kõik tehtud sai, olid esimesed õpilased hüppe teinud, kõik sooritatuga väga rahul, terved ja rõõmsad.
Ja siis oligi minul aeg käes langevari selga panna. Ausalt öeldes, see hetk olin ma päris tuim, ei mingit närvi ja pea täiesti tühi. Mõni küll ütles, et näost näha, et närvis, noh, eks see pabin siis väljenduski ainult mu ilmes. Kui meie lennu õpilased said instruktori poolt kontrollitud, oligi aeg istuda lennukisse, mis meeldis mulle või ei, tõusis kohe õhku. Lennu ajal kordasin üle kõik asjad, mida väljahüppe järel tegema pean ning varuvarju avamise protseduuri. Instruktor näitas ka aknast lennuvälja, kuhu maanduma peaks ja ütles, et see on hüppe ajal täpselt meie all. Kiiremini, kui oleks tahtnud, kõlas signaal, mis andis märku, et lennuk on saavutanud soovitud kõrguse 1200 m ning meid, õpilasi, käsutati püsti. Kuna olin sellel kõrguse hüppajatest viimane, siis ma lihtsalt üle õla vaadates mõtlesin, et need hullud teevadki seda. Aga kiirelt tuli minu kord, seisin ukse vahel ning üritasin mitte alla vaadata (seda ei soovitata). Külas instruktori küsimus, kas valmis, andsin mingisuguse jaatava vastuse ja juba karjuti: „Mine!“ Sellel hetkel enam vahet ei olnud, mida kõike ma teadsin tegevustest peale hüpet, sest ma ei mäleta kuni langevarju avanemiseni mitte midagi. Hiljem sain teada, et see on täiesti tavaline langevarju õpilaste seas.
Igatahes, esimene asi, kui olin aru saanud, kus ma olen, ma ropendasin – jah, just selline reaktsioon. Siis õnneks tulid kõik õpetused meelde, mida langevarju avanedes tegema peab. Aru saanud, et vari on selline nagu peab ja kõik töötab kenasti, rõõmustasin hetkeni, kuni hakkasin otsima maandumispaika. Jah, otse minu all pidi see lennuväli olema, aga mina ei suutnud küll esiti seda õiget kohta leida. Vaatasin rahulikumalt maakaarti ning suureks leevenduseks leidsin Langevarjukeskuse maja ja ka kaks teist hüppajat. Ei mina saanud aru, kust poolt tuul puhub, et sellele vastu maanduda. Nägin aga otse ees kombaini ja tuli meelde, et põllule maanduda ei tohiks. Kontrollisin altimeetrit, näitas 300m, mis tähendas, et võisin veel sooritada maandumiskujundi. Noh, polnud see väga selline ilus õpetatud kujund, vaid pigem suure kaarega ümberpöörd. Aga suutsin selle üle seal taevas isegi uhkust tunda. Ilusti seljaga keelatud põllu poole, nägin, et kaks õpilast on täpselt sinna maandunud, kuhu minu hoog mind viis. Maandumine toimus üllatavalt kiirelt, sellepärast pidurdasin ka natukene liiga vara, et mitte hiljaks jääda. Õnneks polnud hullu midagi, maandusin jalgadele ja kukkusin istuli. Olen kindel, et see ei jäänud minu viimaseks hüppeks!
Suured tänud Eesti Langevarjukeskuse ägedale ja profesionaalsele tiimile, kes viivad inimesi kõrgustesse ja aitavad ennast ületada!