Pärnu vanglast olime tiimiga pääsenud kui juba pidime suunduma Pirita jõele, kus ootasid meid juba kajakid ja instruktor.

Esimeseks proovikiviks sai kajakkide maha tõstmine auto pealt. Poleks elu sees arvanud, et need nii rasked võivad olla ja et nende sees on pedaalid, millega saab siis vastavalt paremale või vasakule poole lihtsamini pöörata. Igaüks sai valida endale meelepärase paadi, kokku oli meid seitse. Anastassia ütles kohe,  et tema üksinda ei sõida ja sebis end instruktoriga ühte paati. Meil oli veel üks kahene paat ja ülejäänud olid ühesed. Päästevestid selga ja aer kätte ning järgmine katsumus oli kajakki sisse saamine. Ühe käega pidi paadi servast eest ja teise käega kõrvalt paadi sillalt kinni hoidma ja siis kükakil kajakki istuma.

Alguses tundus see päris hirmutav, kuid väga raske isegi ei olnud. Kajak oli päris kitsas ja vee peal võib sellega lihtsalt ümber käia. Hoogsamalt sõudes, oli mul küll korraks tunne, et nüüd lähengi kohe ümber, sest paat hakkas küljelt küljele õõtsuma, aga õnneks jäime kõik kuivaks. Pirita jõel oli ka väga äge, pardikesed, lossi varemed, pildistavad turistid ja grillivad poolpaljad vanamehed jõekaldal, mida kõike me seal ei näinud, kolmas elamus missugune.

Kajaki sõitu meenutavad veel paar päeva hiljem villid pöidla siseküljel, mis sinna hoogsast sõudmise tööst tekkisid, kuid see kõik oli seda väärt.

Tahad ka proovida? Kingituse leiad siit: https://www.kingitus.ee/kingitus/kajakisoidu-baaskoolitus