Sellel suvel on meid õnnistatud ilusate ilmadega ja ühel eriti ilusal suveõhtul seadsid kaks kingieksperdist neiut oma sammud Emajõe äärde Sõudeklubi paadisillale. Seal oli juba kohal grupp inimesi ja instruktorid, kes jagasid kõigile kätte päästevestid ja aerud. Järgnes põhjalik juhendamine, kuidas aerutada kanuuga, mida teha ja mida mitte.

Valisime endale kanuu ja algas sõit Emajõe peal. Ilmnes, et ma ei ole suurem asi tüürimees ja alustuseks sõitsime me üle jõe vastaskaldasse end kinni. Sellistest juhtumistest ei sünni kanuuretkel aga midagi halba. Suure naeru saatel ootasid instruktorid ja ülejäänud grupp meid järgi. Emba-kumba kaldasse kinnisõitu esines veelgi ja ka teiste kanuudele sissesõitmist. Emajõe supelrannast möödudes õnnestus meil peaaegu tabada ühe ujuja pead. Kokkupõrge jäi toimumata ainult tänu ujuja suurepärastele sukeldumisoskustele. Kõik see on aga täiesti okei, sest sellel elamusel keegi ei eelda varasemat kogemust kanuuga.

Edasi kulgesime rahulikus tempos mööda Emajõge, ülesvoolu. Füüsiline koormus oli kerge ja kanuuretkel osalemiseks ei pea kindlasti olema sportlane ja kvalifitseeruma sõudespordis olümpiamängudele.

Uus suurem intsident oli kui soovisime kanuud ümber pöörata, et hakata allavoolu tagasi aerutama. Ettevõtmine lõppes nii suures kõrkjavõsas, et me isegi ei näinud sealt välja. Jällegi oodati meid suure naeru saatel järele.

Allavoolu oli veel toredam aerutada ja olime selleks ajaks peaaegu saanud käppa kanuu juhtimise. Seega üritasime rohkem jälgida instruktoreid, kes otsisid kopraid ja näitasid käega, kui mõni kobras askeldas kusagil ja teda võimalik näha oli.

Randumisel jõudsid kõik oma kanuudega niivõrd ranna äärde, et said kuiva jalaga kanuust välja. Peale meie muidugi! Jälle! Ehk siis kanuus ees istunud Jaana-Maria sai kanuust  lahkumisel ikka kasta oma varba märjaks soojas õhtuses Emajões.

Kokku kestis kogu retk kusagil kaks tundi. Tartus on Emajõe peal kanuutamine väga populaarne ja me soovitame kõigil, kes veel ei ole käinud, kindlasti proovida.