Kui sa oled ema, siis see artikkel kindlasti kõnetab sind. Kas sa oled kunagi tundnud end veidi unustatuna? Lõksus? Liikuvast maailmast maha jäetuna? Kingitus.ee-s me hoolime kõige rohkem unistuste täitmisest, lahedate kogemuste ja lugude loomisest ning emadepäeva eel pöörame erilist tähelepanu just emadele! Me uurisime kodumaise rõivabrändi GUILD loojalt Joan Hindilt emaduse kohta ning mida emad tegelikult vajavad. Joan on kirglik seikleja, kunstnik ja visionäär. Ta on viimased 14 aastat olnud ka peadisaineriks kodumaises rõivabrändis GUILD, mille ta asutas koos abikaasa Sten Karikuga. Praeguseks on nad armsa tüdrukutirtsu õnnelikud vanemad. Joan jagas meiega oma kogemusi, mõtteid ja soovitusi, mida ema võiks tahta. Isegi kui sul veel oma lapsi ei ole, võib antud artikkel aidata sul paremini mõista sinu enda ema ja kinkida talle parim kingitus maailmas – sinu tähelepanu. Joan, sõna on sinul!
“Neli päeva pärast minu tütre sündi tuli vend õnnitlema ja küsis, “Kuule, kas tunned end nüüd kui Ema?”. Mõtlesin pisut kõigele kogetule – erakordselt väestavale (kodusele) sünnituskogemusele, naiste võimele anda Elu ja ka sellele pisikesele imele, kelle olemasolu täitis mu keha ebamaise õnnejoovastusega. “Tead, ma tunnen end kui Kangelanna,” sõnasin hoopis ning see tunne saadab mind endiselt.
Tunnistan, aastaid tagasi tajusin end kuidagi… “priviligeerituna” kõikide emaks saavate sõbrataride kõrval. Nautisin oma vabadust minna ja tulla, kellegi teisega arvestamata. Samal ajal, oli spontaansus iseenesestmõistetav luksus. Kohtumised 15-minutilise etteteatamisega; emotsiooni pealt ostetud lennupiletid, et “kõrbesse araabia hobustega kihutama” minna; rääkimata speak-easy’dest ning hilisõhtustest brainstorm’idest GUILDis, sest hommikud kuulusid ju mulle. Täna aga tean, et hoopis Emaks sündimine on privileeg. Senitundmatu armastuse kogemine, väikesele inimesele sõbraks ja eeskujuks olemine, on privileeg. Sünnikogemus ise on võimsaim metamorfoos, mida inimene saab kogeda – usaldada kõige täiega oma keha, beebit ja elu müsteeriumi; lasta lahti kontrollist ja maisest; lõdvestuda valus ja transformeerida see väeks; olla väravaks uuele hingele – kui see ei ole müütiliste Kangelannade pärusmaa, siis mis on? Emaks sündides me virgume ka neiust Naiseks – ja seda suure tähega.
Täna näen iga ema nii – Kangelannana. Meid kõiki ühendab kogemus Elu loomisest ja ma hooman seda suurust, mida oli selle sünd-muse võimalikkuseks vaja. Veelgi enam – ma tean, mida tähendab pühendumine teise “teenimisele” – isetu oskus, mida omistame vaid valgustunud munkadele. Kas märkame, et seda teevad ka emad? Loobudes kõigest sellest, mis varem võrdus vabadusega. See, mis sünnikogemusele järgneb, on kõike muud kui lihtne ja kõige suurem katsumus vast ongi end ümber häälestada uuele reaalsusele. Meie rasedusaegsed ettekujutelmad idüllilistest ema-olemise hetkest täituvad kõik, aga paketis tuleb kaasa ka niii palju, mida oodatagi ei osanud. Lahtilaskmist senisest elukorraldusest, üksildust, frustratsiooni… Tuttavad tunded, usun, kõikidele emadele, kes enda vastu ausad on.
Räägitakse, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla – minul on see küla, aga ikka on päevi, mil kõike on liiga palju ning hetki iseendale liiga vähe. Kas mõistan nüüd paremini ka oma ema – tema murdumishetki ja armastustki? Muidugi. Ja kuigi noore emana konstantses kaoses rahu leidmine on ennekõike sisemise töö vili (valida – päriselt valida – rõõmu tunda ja mitte kannatada, sest suure tõenäosusega on need tegelikult meie elu magusaimad aastad, kui me neid oma meelelises rahulolematuses maha ei maga), siis ka küla võimuses on ema toetada. Ja küla all pean silmas kõiki lähedasi – mitte vaid abikaasat, vanavanemaid ja lapsi. Mida see ema vajab, mis talle rõõmu tooks? Ja ma jagan teiega saladust, mis tegelikult ei olegi mingi saladus, sest kõik noored emad me ümber kiirgavad seda lihtsat tõde iga kord kui küsida, “Kuidas läheb?”. Ennekõike, me vajame Aega. Me vajame hellust. Me vajame, et keegi ka meie eest hoolitseks. Ja me januneme elus-olemise tunde järgi!
Ja kui me muidu ei märka, siis ehk nüüd, läheneva emadepäeva valguses? Ja kas tabame, mida lisaks noortele emadele me ümber, vajavad me endi emad? Paljudel neist täna on aega, aga meil ei ole nende jaoks aega. Ja kuidas on neil elust joovastumise ja rõõmutundega?
Jutud käivad, et parimad asjad siin elus on tasuta. Lubadus hoida lapsi nädalavahetusel, lüüa mehena ise kogu majapidamine läikima, minna emale külla. Aga! Siin on paar “aga”. Kui minu mees võtaks nädalavahetuse lapsehoiu enda peale, teeksin ilmselt seda, mida ma nädala sees piisavalt teha ei jõudnud ehk tööd. Korras kodu on suur kingitus, aga mälestusi eluks sellest ilmselt ei jääks. Emale küllaminek tähendaks tema jaoks samuti kodu kraamimist ja vaaritamist – ja kumbagi neist vähemalt minu ema ei naudi – ja kuidas erineks see külaskäik tavapärastest lisaks sellele, et vaasis on kimp pojenge?
Teisele kingid ikka seda, mis endalegi rõõmu teeks. Minu puhul on selleks elamused; ühiselt veedetud hetked puhates ning aeg iseendale. Selleks, et mina endale muidugi aega võtaks, tuleks mind ilmselt saata sundpuhkusele. Aga kuhu ma siis läheksin? Avastasin kingitus.ee’st igasugu lahedaid variante, mille olemasolust ma isegi teadlik ei olnud. Näiteks, tehakse Eestis rabatooniku, turbamaski ja 24-karaatise kullaga näohooldust, mis tundub eriti mõnus ka minusugusele, vähe metsapoole preilnale! Lümfisüsteemi ja eluenergiat toetava Gua Sha meetodi praktiseerija ja austajana sain ka teada, et seda tervendavat Hiina massaaži on võimalik ka siinmail professionaalide käe all kogeda. Mõlemaid prooviksin ise ja kingiksin ka oma emale. Muuseas, imetavatele emadele hoolitsusi kinkides tasub meeles pidada, et kõik kasutatavad tooted imenduvad läbi naha ja jõuavad rinnapiima ning seega peaks valima ennekõike just looduslikke tooteid kasutavad salongid ning kingitus.ee lehel on neid mitmeid.
Silma jäi ka Swissôteli “kosutav lõõgastuspakett daamidele”. Naised saunas on aeg endale kui ka emale! Kutsuv tundub ka Wagenkülli loss ja Padise mõis oma salapärase SPAga – ema või kaaslasega hommikumantlis hotellivoodil pikutada ja lapsepõlvemälestusi või tulevikupilte veeretada tundub ikka väga mõnus. Koht, mida kindlasti julgen soovitada ja kuhu samuti oma ema tahaksin viia on Silma Retreat – sealne loodus, privaatsed rannad ja luksuslik detailirikkus on mälestus eluks!
Just elamused on need, mis tekitavad elusolemise tunde. Uued, meeldivad kogemused toovad hetkesse ja laevad meid dopamiin ehk õnnehormooniga. Kõik seiklused, mis sünnivad looduses, köidavad me meeli ja äratavad elule. Mida kindlasti veel sooviksin ja soovitaksin, on kanuusõidud ja ratsamatkad loodusesse. Ma tean, et paljud pelgavad hobuseid, aga olles veetnud aastaid neid suursuguseid loomi tundma õppides, tean, et ei ole leebemaid olendeid kui hobused. Sadulasse istumine on väestav, sest esiteks nõuab ratsutamine oma keha usaldamist ning teiseks on see koostöö elusolendiga ja sellised hetked on alati maagilised. Kingitus.ee lehelt avastasin ka saare, millest ma midagi kuulnud ei olnud – Mohni saar! Muhu- ja saarlasena tean, et kunagi kutsusid sakslased Muhu saart Mohniks, aga et Lahemaal on samanimeline, unikaalse loodusega saar – mis muide oli ka kunagiste piraatide elupaik – siis see on pärl, mis ootab kindlasti avatamist. Ja viimaks – langevarjuhüpped on minul juba kogetud (mis sellegipoolest vaimustaks väga paljusid!) ning seega on üks minu pikaaegsemaid unistusi tõusta veel taeva alla hoopis kuumaõhupalliga. Poeetiliselt kaunis elamus, mis lubaks rahulikult kogeda, avarduda ning elu ilu enesesse hingata.”