2. mai – saatuslik päev, mil meie väike tiim suundus Tallinnas just avatud CCCP uude põgenemistuppa spioone mängima ning maailma tuumasõja eest päästma. Ärevus oli sees juba mitu päeva varem ning kui lõpuks see kauaoodatud päev kätte jõudis, siis ei suutnud keegi enam ära oodata, millal juba elamust proovida saab. Eks kõigi mõtetes oli ainult üks küsimus: mis siis, kui me sealt välja ei pääse?
Põgenemine toimus kahe grupina. Esimesed julged meie tiimist olid Sigrit, Liis ja Ingrid, kes oma saatusele vastu läksid. Meie jäime esialgu ooteruumi närviliselt ootama. Kogu see aeg, mis nad seal sees olid, käis meil suur arutelu, et kuidas ja mis me teeme. Mis siis saab, kui aeg täis tiksub? Ega me ei saa ju ometi halvemad olla, kui esimene tiim, kes äkki enne aja täis tiksumist välja jõuab. Lõpuks nad sealt ka võidukalt väljusid ja esimese asjana tahtsime me kõik, kes seal veel käinud ei olnud, teada, et milline osa oli kõige raskem, kas nad mõtlesid vahepeal ka alla anda jnejne. Kuid ega me siis neid vastuseid loomulikult ei saanud, sest muidu ei oleks see huvitav olnud. Nüüd oli nende kord ootama jääda ja meie, grupp number 2, sai lõpuks asja kallale asuda.
Kui eelmises grupis oli spioone 3, siis meid oli 4 – Eily, Anastassia, Diana ja Heidi. Kõlab nagu eelis eksole, sest 1 pea on rohkem. Enne tuppa sisenemist pidime silmadele riide ette panema ning ootama, et meid vajalikku ruumi transporditakse. Nii me siis seisime seal nagu pimedad haned reas ja ootasime, et mis meist saab.
Minul (Eilyl) ei olnud absoluutselt mitte mingit ettekujutust, mis see kõik endast üldse kujutab, sest minu jaoks oli see elu täiesti esimene põgenemistuba. Ma lihtsalt seisin seal ja üritasin oma keeruliste emotsioonidega kuidagi hakkama saada. Täpselt ei teagi, kas mind valdas hirm või ärevus selle ees, mis peatselt tuli, aga üks hetk me pidime liikuma ja teine hetk me olimegi juba kinnises toas ja pidime väljapääsu otsima.
Seda, kuidas need asjad seal toas täpselt käivad, ei hakka ma muidugi siia kirjutama, kuigi oleks väga palju, mida kirjutada. Las igaüks läheb ja proovib ise. Nii palju ma võin küll öelda, et kui antud mõistatus tundub loogiline, siis EI, see ei ole õige.
Ka meie suutsime siiski sealt toast välja saada enne, kui aeg täis tiksus. See emotsioon, mis sealt väljudes meid kõiki valdas oli võimas. Käed ja jalad värisesid, sest adrenaliin oli laes. Oli aeg hakata teise grupiga muljetama, et kus täpselt mis kõige rohkem aega võttis jne. Tagantjärele mõeldes oli kõik tegelt lihtne, aga kui sellel hetkel ise seal olla, siis ei tule selle pealegi, et lahendus selline võiks olla. Tuleb meeles pidada, et aeg mängib Sinu kahjuks. Iga liigne üleamõtlemine tähendab iga kaotatud minutit ja seda tuli ette ikka päris mitu korda.
Pean ütlema, et mulle väga meeldis ja kohe kindlasti ei jää see mu viimaseks põgenemistoaks. Kes teab, äkki leidsin ma hoopis uue elukutse selle kogemuse käigus. Soovitan julgelt kõikidel see ise läbi kogeda ja ennast proovile panna.
Mine ja pane ennast proovile ja tõesta, et maailmas on veel osavaid spioone, kes suudavad inimkonda hävitava tuumasõja ära hoida. Kaotada ei ole mitte midagi, peale IQ-taseme, mis üle mõtlemisest veidikene langeda võib.
https://www.kingitus.ee/kingitus/missioon-kuuba-kriis
