Sõbrapäeva ajalugu

Katoliku kirik tunnustab vähemalt kolme erinevat Valentini, kes surid 14. veebruaril märtrisurma, kaks neist 3. sajandil.

Levinuim on valentinipäeva seostamine Rooma kristliku preestriga, kes laulatas salaja sõdureid, eirates keiser Claudius II käsku. Legendi järgi saatnud ta enne hukkamist 14. veebruaril 270. aastal armsamale kirja allkirjaga “Sinu Valentin”. Tänini kasutatakse seda väljendit valentinikaartidel. 496. aastal nimetas paavst Gelasius 14. veebruari valentinipäevaks ja Valentini armastajate patrooniks.


Väidetavalt tuleneb päev paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata neid urni. Sealt tõmbasid neid loosina välja mehed ja asusid kirjutajat jälitama. Selline loosiga valentinide valimine kestis 18. sajandini. Ka on päeva algupära seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama kohaselt juhtus 14. veebruaril.


Kirjutatud kaartide algust seostatakse Orleani Charlesiga, kes 1415. aastal vangistuses viibides kirjutas oma naisele romantilisi värsse. 16. sajandist levisid laialt värvilisele paberile värviliste tintidega kirjutatud valentinikaardid. Mitmed toonased motiivid ja võtted on tuntud tänini: paberist lõigati välja kujundeid; neile kirjutati salmikesi, mille värsside esitähed moodustasid armsama nime; salmikestes oli osa sõnu asendatud piltidega, nii et kokku moodustus paras piltmõistatus.

 

1800. aastate alguses hakkasid levima mustvalged trükikaardid, mis muutusid kiiresti väga populaarseks, sest sel ajal polnud tunnete otsesõnu väljendamine kombekas. Pikapeale kujunesid valentinikaartidest tõelised kunstiteosed, mida ilustati siidi, lillede, kullalehtede ja trükitud või joonistatud Cupidoga, kellest sai valentinipäeva maskott.


Valentinilillede kinkimise kommet ja lillesümboolikat seostatakse Rootsi kuninga Karl II-ga, kelle huvi pärsia lillede keele vastu muutis selle Euroopas populaarseks. 18. sajandil avaldati arvukalt lilleleksikone, mille abil sai mõista lillede sümboolikat ja tõlgendada lillekimpu kätketud sõnumeid. Lillekeel oli veel kümnendi eest lihtsustud kujul üks neid saladusi, mida tüdrukud oma salmikutesse ja salakaustikutesse kopeerisid.
1800. aastast kehtestati USAs kaartide saatmiseks pennine mark. Nagu jõuluvanale saab kaardi saata Jõulumaalt, nii on võimalik valentinikaarti saata Armastusemaale Coloradosse või seda sealt tellida.


Eestisse jõudis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned. Esmalt hakati valentinipäeva tähistama lasteaedades ja koolides, kus toimusid valentinilaadad, kleebiti üksteisele otsaette südamekesi ja avati valentini- postkontor või saadeti valentinipäeva tervitusi ning kaarte õpetajatele ja sõpradele. Kes saab rohkem sõbrakirjakesi, see on oma rühmas tunnustatud. Vanemad inimesed kingivad lillede kõrval üksteisele kosmeetikat ja majapidamisriistu. Tavaliselt toimub sel päeval ka temaatilisi pidusid ja koosviibimisi.

 

Allikas: www.folklore.ee/Berta

 

Comments

comments