Nõuanne nr 1: Otsi põllu pealt Kingitus.ee lippu! Kuigi tänapäeval on abimeesteks kõikvõimalikud GPS-id, nutiseadmed ja jagatakse asukoha koordinaate siis lõpuks peab asukoha siiski üles leidma visuaalse vaatluse põhjal. Olles ise mõned hoovid ja lambukeste karjamaad läbi sõitnud märkasime eelnimetatud lippu põllu peal ning tänu sellele leidsime ka täpse lennupaiga Kuusiku lennuvälja lähistel (u 60 km kaugusel Tallinnast). Lennuinstruktor Viktor ütles, et paneb selle iga kord üles, kuna lipp aitab leida asukohta ja annab ka temale infot tuulesuuna ning tugevuse kohta. Kusjuures sõltuvalt tuule suunast on ka paraplaani lennu asukoht mõne kilomeetri võrra erinevas asupaigas. Mõne kilomeetri jagu just selle pärast, et nii pikk on hoovõturada.
Kui meie seltskond oli mõnevõrra ärevil ja närveldav siis Viktor, kes kogu lennunduse operatsiooni juhtis ja instruktaaži läbi viis, oli hämmastavalt muhe ja rahulik mees. Tema jaoks on muidugi lendamine igapäevane asi ja jalga värisema ei pane. Kui meie seltskonnast esimesele traksid külge pandi, trossiga auto külge aheldati ja paari kolme sammu pealt õhku tõmmati asendus kogu hirm ja ärevus ahhetama paneva õndsusega. Kujutage ette, et olete trossiga auto küljes, mis sõidab mööda põldu kiirusega ca 100km/h, siis ütleb seljatagant mees „NÜÜD“, saad teha paar-kolm sammu ja juba oledki kuidagimoodi jalad maast lahti. Järgmise viie minuti jooksul tõmmatakse teid kahte auto-trossi-langevarju kombo abil ca 550-600m kõrgusele maapinnast ning lastakse trossi küljest lahti. Miskisuguse spets viguri piiksumine (mis annab teada, et kogutakse kõrgust) lõppeb ja algab langemine. Vaade nagu lennukist, ainult et näed oma enese varbaid taeva laotuses rippumas ja kogu see pilt tundub kuidagi sürreaalne, justkui vaataks nagu telekast kogu pilti aga tunnetad kogu ümbritsevat. Vähemalt minul ei olnud üleval vähimatki hirmu ega kartust, kõik oli järsku nii ilus ja rahulik. Täiesti uskumatu on see, et 500m kõrguselt näed sinna kust hakkasid tund aega tagasi autoga sõitma – siit on näha nii Kuusiku, Rapla kui isegi Tallinn. Visuaalselt on täiesti eristatavad teletorn ja Lasnamägi jne.
Nõuanne nr 2: Ütle jah! Peale mõningast liuglemist ja vaate nautimist küsib Viktor kindlasti: „Kas teeme natuke adrenaliini ka?“ Meie kõigi käest küsis … ja kõik vastasid „jah“. Vot siis läks ägedaks! Kuigi paraplaaniga päris surmasõlme teha ei saa siis tunne on selline nagu teeksid neid vähemalt kolm või neli korda. Seda tunnet võiks võrrelda kõige vingemate ameerika mägedega, kus päris mitmel korral ei saa aru, mis pidi sa päris täpselt oled ja päris mitmel korral saad aru et oled vabalangemises.
Nõuanne nr 3: Tee mõned sammud. Igatahes avastad mõne aja pärast, et oled maale oluliselt lähemal ning saad vastavaid juhendeid maandumise kohta. Kui õige aeg käes ja märku antakse ajad tagumiku üle serva, jalad kõhu alt välja ja teed mõned jooksusammud, et vari teile peale ei langeks. Muidu oled jupp aega selle suure tekikotti meenutava asja sees ja harutad nööre lahti. Kusjuures see õhkutõusmise ja maandumise osa on uskumatult sujuvad – mina eeldasin oluliselt rohkem põrutamist ja raputamist. Lend paraplaanil on väärt kogemuse ja väga hea ettevalmistus näiteks nendele, kes plaanivad langevarjuhüpet, kas siis iseseisvalt või tandemina. See annab ilmselt mõnusa aimduse ees ootavast. Igatahes tänud Viktorile, et ellu jättis ja palju õnnelikke lende kõigile!
Kui ka Sina tahad seda elamust proovima minna siis vaata siia: https://www.kingitus.ee/kingitus/paraplaan-lendamine-ohusoit