„Selle spordialaga võivad tegeleda igas vanuses ja sportlikus vormis inimesed“- on viimane lause „Elamusrohke veelauasõit koos koolitusega Wakepark’is“ kingituse kirjelduses. Suhtun sellesse lausesse ettevaatusega, sest ennegi on lubatud, et mingit füüsilist ettevalmistust pole vaja kuid kohapeal on kõik teisiti. Siinkohal võite rahus eeldada, et sportlik vorm ei ole tõesti kiita ning pikk talv kontorilaua taga on jätnud oma jälje.
Sõit Männikule võtab kesklinnast ütlemata vähe aega, umbes 15 minutit kui kedagi ees ei koperda. Millegipärast on mulle alati tundunud, et Männiku asub kaugemal. Õnneks ma eksisin ja sõit on nii lühike, et isegi koju lähen kauem.
Jõudes kohale on esmamulje uskumatu. Imestusest vajuvad kõigil suud lahti, et selline oaas peidab ennast männimetsade vahel. Miks me siia varem ei ole tulnud ütleme kõik kooris!!!
Võtame õhku ahmides istet ning pilk hüppab kiirelt ringi. Päikesest sillerdav vesi, mõnus liivarand, võrkpalliväljak, slackline, tünnisaun, SUP lauad, külmad karastusjoogid ja väikesed snäkid. Oleme jõudnud paradiisi. SEE ON KINDEL!
Reipad Waleparki töötajad annavad meile kalipsod selga ning koguneme, et saada esmasõitja koolitus. Tuleb välja, et need kes lumelauda on sõitnud, siis need oskavad kohe kindlasti ka veelauda. Tunnen rõõmu, sest lumelauda ma ju kunagi natuke sõitsin. Kuid siiski hakkan järjest pabistama oma füüsilise vormi pärast. Mõtlen endamisi, et oleks ikka pidand ennast ammu kätte võtma.
Koolituse vaatame teleriekraanilt, kus näidatakse meile veelauatamise põhitõed. Tundub EASY!
Davai, hüppame vette! Teeme ära! – emotsioonid valdavad mind pärast koolitust.
Äkki ikkagi saan hakkama ja püsin püsti.
Minu üllatuseks oli vesi täitsa soe, sellest saab ka minu selle suvehooaja esimene ujumine. Vesi on 17 kraadi, täitsa okipoki ju. Vist soojemaks vahest ei lähegi, aga eks pikk kalipso ning suur suur õhin uuest kogemusest hoiavad mind soojas.
Nii saabubki minu kord ennast proovile panna. Tõmban rinna kummi ja ootan instruktorilt edasisi instruktsioone. Kaabel hakkab vaikselt mind tõmbama ja kolme sekundi pärast kukun peaga vette. Kõigile teadmiseks, et kiiver on peas ja vesi on suht pehme 🙂
No mõtlen, et no selge kui algus on juba selline , siis ilmselt ei ole see minu ala. Mõtlen siiksi, et alla andma ma ka ju ei hakka ja teistest kehvem ei saa ka olla. Olgu öeldud, et meie tiimist püsisid kõik kohe esimese korraga jalgel.
Kogun ennast hetke ning annan instruktorile märku, et olen uueks katseks valmis. Ta veel juhendab, et hoia ikka alguses rohkem lauda veega risti ning püüa, siis tasakaal leida. Mõtlen, et no tore tore, no jaa jaa, lihtne öelda, raskem teha.
Kaabel hakkab taas tasapisi pingule tõmbama ja nii üks, kaks, kolm TÄITSA LÕPP JÄIN PÜSTI. Vaadake kõik ma SÕIDAN! Andke, aga fotoaparaatidele kuuma enne kui ma jälle kukun.
Kukkusingi, sest nii algaja ei oska ennast veel ise ümber pöörata, et tagasi sõita. Kõik kukuvad ning seevastu läheb tagasisõit mul veel ladusamalt. Olen ülirahul endaga ja tõden, et kui ikka öeldi, et sellega saavad kõik hakkama, siis nii see ka on.
Pärast lauatamist soojendasime end tünnisaunas ning jagasime laes emotsioone.
Väga raske oli, aga pärast kuivad riided tagasi selga panna ning nukrutsedes tagasi kontorilaua taha minna.
Omakeskis mõtlesime, et siin hakkamegi nüüd käima. Veelauatamine on tõesti mega ning julgen seda soovitada. PROOVIGE KÕIK! Suured suured tänud Männiku Wakeparki vingele tiimile!
