„When once you have tasted flight,

you will forever walk the Earth

 with your eyes turned skyward,

for there you have been,

and there you will always long to return.“

Kui küsida inimestelt, mis on see miski, mida soovitakse kindlasti eluaja jooksul ära proovida ning unistuste To-Do listist maha tõmmata, on paljudel esimeseks vastuseks langevarjuhüpe. Sama oli ka minu puhul, kuni ühel päeval see ka teoks sai. Ideele andis tõuke Kingitus.ee tiim, kes selle kõik võimalikuks tegi 🙂

Juba mõte õhulennust toob kananaha ihule – polnud ma varem lennukigagi lennanud, mis siis veel langevarjuhüppest rääkida.. Mõeldud-tehtud! Ühel päikesepaistelisel ning pilvitul septembrikuu päeval kirjutasin GPS’i otsingusõnaks Kuusiku lennuväli ning sõit Rapla poole võis alata!

Kohale jõudes oli õhus tunda ärevust – professionaalsed langevarjurid pakkisid langevarje kokku, rahvas kogunes vaikselt lennuplatsi juurde ning minugi süda hakkas kiiermini lööma. Olgugi, et tegu oli tandemhüppega ning teadsin, et olen tandemmeistri kindlates kätes, tekitas mõte 2500m kõrguselt lennukist allahüppamine ikkagi „veidi“ kõhedust. Vesteldes kohapeal mitmete oma ala kogenud fanattidega, selgus, et keskmiselt on neist igaüks hüpanud ~600 korda, kuid nad kõik ütlesid kui ühest suust, et esimene õhulend ei lähe neil iialgi meelest… Tunnistades neile, et ma pole varem lennukiga lennanud, tegid kõik suured silmad – oleks ju mõistlikum plaan varem lennukisõit ära proovida, enne, kui sealt kohe alla hüpata?! Pärast lühidat instruktaaži ning järeleproovimist, kas olen ikka kindlalt hüppekaaslase külge kinnitatud, oligi aeg lennuki peale minna. Enne minekut tuli kõne ka elukaaslaselt, et need kolm sõna öelda ning lootes, et tuul mind kuhugi ära ei vii.

Ütlen ausalt – väikelennuki podin ja põrin ei tekitanud just väga palju usaldust, kuid suunasin oma tähelepanu hoopis aknast välja, nautides imelisi vaateid. Ilmaga oli mul rohkem kui vedanud – taevas ei olnud näha ühtegi pilve ning kraade oli üle kahekümne. Selgelt paistis kauguses ka Tallinn. Lennukis olid ka üksikhüppajaid, kelle jaoks avanes lennukiuks varem, 1500m peal. Vaadates neid, jõudis mulle alles siis kohale, mis mind kohe-kohe ees ootab. Viimast korda veendudes, et kõik on nii nagu peab, liikusimegi ukse poole. Lubasin endale enne, et ei pane silmi kinni ning võtan elamusest maksimumi. Edasi käis kõik väga kiiresti: enne, kui jõudsin taibata, olimegi juba maa poole sööstmas! Tunne oli uskumatu 🙂

Loodan, et instruktori kuulmisvõime kahjustada ei saanud, kuna emotsioone ma tagasi ei hoidnud ning häälepaelad olid rohkem kui valla. Puhas nauding! Adrenaliinivoog oli meeeeletu ning soovisin, et vabalangemisosa ei saakski läbi. Omalt poolt ei soovita hüppama minna neil, kellel on nohu, kuna suurel kiirusel „kukkudes“ võib olla üsna ebamugav, kui ninast õhuvahetus korralikult läbi ei käi.

Pärast 25 sekundilist õhulendu avas instruktor varju ning edasi kulges kõik stabiilselt. Kui vabalangemise ajal „suhtlesime“ kokkulepitud märguannete kaudu, siis nüüd oli võimalik ka rääkida. Ühel hetkel küsis tandemmeister mu käest, kas ma tahaksin ka ise proovida langevarju juhtida? Millal veel avaneb selline võimalus kui nüüd – ettevaatlikult usaldas ta käte abil lendu juhtivad köied minu kätte ning sain kenasti hakkama! Kahjuks hakkasime varsti maapinnale juba üsna lähedale jõudma ning valmistusime koos maanduma. Maandumise teostab instruktor, seega muretsemiseks põhjust pole – tuleb vaid jalad krõnksu võimalikult enda vastu tõmmata. Kui jalad lõpuks maad puudutasid, ei tahtnud nad väga kanda, kuna adrenaliinilaeng pani terve keha surisema. Vastu jooksid mulle isa ning 5-aastane pereliikmest tüdrukutirts, kes aina korrutas: „Mari-Liis! Sa olid NIIII-NIII tubli!“
Loomulikult pakkus talle huvi kogu kohapealne melu: lennukid, naljakad kostüümid ja traksid inimeste seljas ning õhust seentena alla sadavad langevarjurid, seega on kõike toimuvat põnev jälgida ka pisematel. Tänasin ja kallistasin tandemmeistrit ning ainus, mis mu suust kõlas, oli „ÜLISUPER!!!“

Soovitan kõigil leida enda seest üles see siiani peidus olev julgus ning võtta ette langevarjuhüpe – fantastiline elamus kogu eluks! Ootan huviga juba ka järgmist hooaega,
et tõenäoliselt veel hüppama minna – pisik on igaljuhul küljes 🙂