Sel korral otsustasime jalutada, sest õues oli küll külm, kuid samal ajal väga ilus õhtu. Jalutasime läbi valgustatud Telliskivi ja Balti jaama, naersime, hoidsime käest. Peaaegu hollywoodilik jalutuskäik juhatas meid restorani Emmeline & Otto.
Astusime peauksest sisse, sealt edasi oli vaid paar sammu piltilusa pisikese saalini. Leti taga naeratas peenetundeliselt teenindaja, kes oli kohe valmis meid lauda suunama. Võtsime oma kohad sisse, tellisime meelepärased söögid ja joogid, ning jäime pikisilmi maitseelamusi ootama. Üpriski ruttu saabusidki kaks kitsejuustusalatit ning saimegi astuda hetke, kus olid olulised vaid maitsed ja meie kaks.
Vahepeal täienes külaliste hulk, jättes vaid mõne üksiku laua vabaks. Vahepeal viidi tühjad taldrikud minema, mis võibolla tühjenesid liiga kiirelt. Aga ei saa ju sinna midagi parata, kui iga suutäis on niivõrd hea, et ei suuda järgnevat pikemalt oodata.
Pearoaks valisime pardi ja üllatus – üllatus, see ületas taas meie ootused, vähemalt kahekordselt. See oli minu isiklik lemmik terve õhtu jooksul. Nii hõrk, suussulav ja iga amps justkui uus elamus.
Ja nüüd segment, mida te kõik olete oodanud ja olgem ausad – õhtu magusaim osa. Brüleekreem ehk créme brulée. Lusikaga krõbedale koorikule koputades pragunes viimane vaikselt ent paljudeks osakesteks. Tegemist oli küll üpriski magusa, kuid see-eest oli portsjon ise väike, mis lõi harmoonilise terviku.
Romantiline, muinasjutuline õhtupoolik, mille loomisel oli suur roll atmosfääril, teenindusel ja muidugi ka söögil. Selle eest olen tänulik, et sattusime just Emmeline & Otto’sse, mis jääb meelde ilmselt kauemaks.
