6 aastat uiskudeta

Seekordses blogis kirjeldab praktikant Kersti oma esimest uisutamiskogemust üle pika aja.

Nagu ka pealkirjast lugeda võib, olin enne tänast viimati uiskudel 6 aastat tagasi. Kui sain kingituseks uisutamise Tondiraba Jäähallis, tekkis mul koheselt hirm. Teadsin, et nii kaua uisutamiseta midagi head ei tõota. Tagantjärgi mõeldes kartsin vist liialt palju.
Tondiraba Jäähalli saabudes, sain endale kapivõtme ning  uisud.  Kui uisud jalga sain, tuli ennast kokku võtta, hirmust üle saada ning uisuplatsile liikuda. Plats oli rahvast täis, kuid ruumi jagus kõigile.

20180209_112308

Kui uisuplatsile astusin, tundsin et ilma toeta ei suuda üldse püsima jääda. Haarasin kohe platsi äärest kinni ja tundsin, et nii võib vaikselt platsil edasi liikuda. Kaks esimest ringi ei julgenud kordagi äärest lahti lasta. Kolmandal ringil üritasin paar korda iseseisvalt uisutada, kuid sain aru, et veel on liiga vara ennast ületada. Nii jätkusid veel mõned ringid, kuni vaikselt hakkas uisusamm välja tulema. Siis sain juba uisutada nii, et äärest kinni ei hoidnud, kuid hoidsin ennast igaks juhuks selle läheduses.  Paar korda olin lähedal ka kukkumisele, kuid õnneks suutsin siiski tasakaalu hoida ja püsti jääda.

Lõpuks, kui uisutamine hakkas  välja tulema ning sain aru, kui mõnus ja äge see tegelikult on, oli aega järele jäänud vaid 10 minutit. Nautisin viimaseid hetki ning julgesin uisutada ka uisuplatsi keskele. Samuti uisutasin platsil ringe nii, et  kordagi äärest kinni võtma ei pidanud. Olin õnnelik, et suutsin oma hirmu ületada ning uisutamist nautida. Olen üsna  kindel, et varsti lähen uuesti uisutama.

20180209_112454