Minu jaoks oli Claustrophobia Baker Street 221B põgenemistuba esimene põgenemistuba, kuhu sisenesin. Seega ei osanud ma tegelikult oodata seda, millised ülesanded mind ees ootavad või kuidas elamus üldse välja näeb. Minu kaasmõtlejad aga olid varasemalt juba mõnes toas käinud. Muidugi olin ma kuulnud, et toas on ülesanded, millest hiljem veel tunde ja tunde tagantjärele rääkida saab, kuid elamus ise on midagi sellist, mida peab ise kogema.

Peale kiiret seletust toa olemuse kohta lasti meid sisse ning lahti läks suuremat sorti tuulamine. Tuleb ausalt tunnistada, et minu jaoks oli ülesanne väga äge, kuigi ajas vahepeal täiesti segadusse. Nii mõnelgi korral pidime endilt küsima seda, kuidas me mingit kindlat asja ometi varem ei märganud. Seda siis selles mõttes, et ühel hetkel jooksis meie mõte ikkagi kokku ning ei suutnud enam edasi lahendust leida, mida tegema peaks. Seetõttu oli hea, et saime sellisel juhul ikkagi vihje küsida ning toa lahendamisel edasi liikuda. 🙂

 

Mis mulle tagantjärele mõeldes Claustrophobia uue Baker Street 211B põgenemistoa puhul meeldis, oli asjaolu, et kõik selles olevad ülesanded olid läbi mõeldud nii, et need haakusid toa teemaga. Samuti oli iga leitud vihje oluline toast välja murdmiseks ja mõistatuse lahendamiseks ning rõõm oli suur, kui olime mõne asja suutnud õigesti lahti mõtestada.